Nad hakkasid trepist üles minema. Aupaklikult astusid jalad mööda vahtraninadest palistatud vaipa. Hõrk-magus mesilõhn saatis neid seni, kuni halihaljas tee lõppes ning nad üles mäele jõudsid.
„KI-RIK,” tähendas Ichiro. Ta tõstis pea ning lasi oma mustadel silmadel taevasinast täidetud kaarakendel jalutada.
„Kust sa...” tahtis juba Hanna küsida, kuid siis meenus talle, et see pidi olema ütlejale juba tuttav objekt.
Nad tegid varemetele tiiru peale ning jäid nende päikesepoolsesse külge seisma. Alt tenniseväljakult kostis mängijate lõbusaid hõigatusi.
Asukoht teoses
lk 210
