Rikkused hakkasid vahetama peremeest. Algasid kolimised. Esimeses järjekorras vajasid kortereid Punaarmee ohvitserid. Enesestmõistetavalt polnud „vabastajatele” võimalik pakkuda ükskõik mida, vaid anda tuli parimat. Polnud kellegi asi, mis sai tänavale tõstetud perekondadest. Sama enesestmõistetavusega vahetasid elamispinda uue võimu funktsionäärid. Eriti suur kolimine algas pärast neljakümne esimese aasta juuniküüditamist. Mitte ainult äraviidute korterid ja majad, vaid ka maha jäänud mööbel ja muu vara leidsid uue peremehe. Uus võim tuli kähku toime muugagi. Kroon devalveeriti. Kauplustest ja turult hakkas kaduma kaubaküllus. Tartlasi hämmastas aplus, millega Venemaalt tulnud uue maailmakorra kodanikud ahmisid poodidest ja turgudelt kokku riideid, jalatseid, toiduaineid ja muid kaupu.