Kuldsed kuuekümnendad: Tartu tudengi mälupildis. Ent on teisigi...

Ent on teisigi väärtusi, mis Tartu kalliks teevad ja lubavad seda linna isegi teistele linnadele eelistada.

Näiteks puudub tal Tallinna kiire ja tormakas elurütm, võimutsentrumi lähedusest tekkiv teatud ebakindluse tunne, rutakus ja mõtlematus õigete ja vajalike otsuste langetamisel jm.
Erinevusi on ka teiste linnadega võrreldes. Nii puudub Tartul see uinutav ja magus mugavus, mis Pärnul või Viljandile iseloomulik orunõlvadel ilutsev rohelus. Nagu paljud vaimuinimesed on märkinud, peitub linna võlu saladus milleski muus. Selleks on tema teadlaste ja õppejõudude akadeemiline soliidsus ja avatus ning elurõõmust pakatav üliõpilaskond. Need kaks kokku annavadki erilise positiivse ja terve elutunnetuse, mida on hästi kirjeldanud Fridebert Tuglas või hardusega riiminud Ernst Enno. Muidugi on seda tunnet avanud oma raamatutes Oskar Luts, August Jakobson jt. Bernard Kangro on Tartule pühendanud oma monograafia „Arbujad“ ja isegi luuletsükli „Surematu Tartu“ ning mitmed romaanid. Ka kunstnikud, näitlejad ja teadlased, kes kunagi oma elutee Tartuga ristasid, on oma mälestustes Emajõe Ateenat hea sõnaga meenutanud.
/---/
Kuid Tartu võlul on autori arvates veel üks mõõde, mis peitub tema erilises kultuuriruumi tunnetuses. See nähtub vahetumalt asjastatud kujul – klassikalise arhitektuurina kesklinnas, mälestusmärkidena kuulsatele teadlastele, kirjameestele ja kunstnikele parkides ja kalmistutel. Eriti palju mälestusmärke on püstitatud teadlastele. See on ka mõistetav. On ju Tartu teadlased läbi aegade maailmas endale nime teinud. Meenutagem siinkohal vaid Karl Ernst von Baeri, Moritz Hermann Jacobit, Emil Lenzi, Friedrich Georg Wilhelm Struvet, Wilhelm Friedrich Oswaldi jt. Neist viimane on senini ainus Tartu teadlane, kellele omistati Nobeli preemia.