Eesti ülikool Tartus. Trubaduurid, kitarrid käes...

Trubaduurid, kitarrid käes, käisid kõlavate lauludega kevade- ja suveöödel oma commiltonide salkade saatel mööda linna tänavaid, mida filistrid pidid imetlema. Keisripühadel armulisele monarhile, rektorile ja teistele lugupeetud isikutele austuse avaldamiseks või surnud seltsimehe matuste puhul korraldati suurepäraseid rongikäike tõrvikutega, millest kõik üliõpilased mundris, toredate mustast sametist kullaga tikitud kaelustega, kullatud nööpidega, mille päälkirjaks oli „humanitas“, ning kõliseva mõõgaga vööl. Pääkatteks olid neil rüütlite kiivrid ja suured kannused pikkade säärtega saabaste küljes. Iga teaduskonna üliõpilaste senior ratsutas oma seltsimeeste salga ees hobusel, kes oli kaetud sametist väljaõmmeldud tekiga. Temale järgnesid üliõpilased paaris kõndides, kuna seniori adjutandid, kes samuti tekiga kaetud hobustel liikusid, valvasid korra järele. Lõpuks kogunes kogu rongikäik kuhugile platsile, pani oma tõrvikud hunnikusse kokku, mis suure tuleriida moodustasid ja mille ümber seistes üliõpilased vaimustavaid laule laulsid.
Teosest