Sääl on see linn, kus ristlevad tuuled idast ja läänest, võõrad, külmad, mürgised. Nagu mingi meeletus on haaranud seda, hullumeelne tung välja enesest, iga nelja kaare poole. Patused, tumedad kired, unistuste ja ideaalide kassikuld, lõbutsev, nautiv ning ennast hävitav hiilgus – see kõik on nakatanud seda rahvast nagu hirmus, laastav taud. Meie mehed ei hooli enam sügavast, elu ja ilu loovast armastusest, meie emade üsad on mürgistatud, ja meie noorsool ei ole midagi, mida eeskujuks võtta. Oleme kõik pidutsejad katku ajal. Ja meie meeletus nõuab üha ohvreid, nõuab rohkem kui me kunagi taipame kujutella.
Asukoht teoses
lk 220
