Ühel pool raudtee muldkeha oli vesine heinamaa. Selle kohal lõikas vares laiskade löökidega viinselget õhku.
Teispool raudteed oli segamets kõige kirjumais karnevalihilpudes. Ent Vabakunstnikku veetlesid siingi pisiasjad. Ta imetles ämblikuvõrgu kiikumist okste vahel ja lahtiste hõbeniitide siiraviiralist lendu kerges tuules.
„Siia sobiks etsing,” arvas ta.
Kõige mitmekesisem oli aga vesi ja vett oli ta alati armastanud. Enne poolt tundi ta jõe- või isegi kraavikaldalt liikuma ei saanud, kui oli kord kuskil peatunud. Virvendused, viirud, hõbevullid ja keerised, helgid ja vastuhelgid, kaunis nagu alatasa vahelduv teadvusetu elu ise.
Teispool raudteed oli segamets kõige kirjumais karnevalihilpudes. Ent Vabakunstnikku veetlesid siingi pisiasjad. Ta imetles ämblikuvõrgu kiikumist okste vahel ja lahtiste hõbeniitide siiraviiralist lendu kerges tuules.
„Siia sobiks etsing,” arvas ta.
Kõige mitmekesisem oli aga vesi ja vett oli ta alati armastanud. Enne poolt tundi ta jõe- või isegi kraavikaldalt liikuma ei saanud, kui oli kord kuskil peatunud. Virvendused, viirud, hõbevullid ja keerised, helgid ja vastuhelgid, kaunis nagu alatasa vahelduv teadvusetu elu ise.
Asukoht teoses
lk 33
