Krutskite kroonika 1849–2014. Kuremättalased silmitsenud huviga...

Kuremättalased silmitsenud huviga paika, kus neist kahel tuli võib-olla aastateks jalad maha panna: piklik hoov, vasakut kätt kuuride rida, mis lõppenud kolme südamekujulise piilumisaugu ja suure haagiga varustatud uksega. Kuuriderea vastasküljes vaatas akendega nende poole ühekordne hoovimaja, mille otsauksele Gustav oli ennist koputanud. Hoovi lõpetanud lippidest aiavärav, mille tagant paistnud kõrged kanepipõõsad ja mõned – juba Noa ajast saadik – lõikamata õunapuud. Kõige selle toreduse kohal lehvinud lauavabriku pikast korstnast tõusev suitsulinik, kus pudenenud musti helbekesi pesunaiste tööle, hiljuti kuivama riputatud valgetele linadele, sümboliseerimaks valgete ja mustade jõudude igavest võitlust. /---/

Küllap leiate ise Vereingarten’i üles. See on Tiigi uulitsal. Kui muusika mängima hakkab, liiguvad kõik härrad ja preilid sinna ülesmäge. Siit minge muudkui kesklinna poole. Pasunakoori mäng kostab üle linna kõigile kätte. Sääl mängivad korraga koos ju rohkem kui viiskümmend pillimeest. /---/

Mulle tuletab see jutt praegu meelde nõukogudeaegset Tartut, kus Raadi sõjaväelennuväljal soojendatavate pommilennukite mootorite müra ähvardas küll ära võtta linnaelanike kõrvakuulmise, aga üle linna kostvaid Straussi valsse või polkasid puhkpilliorkestri esituses tahaks isegi kuulda.

Teosest