Kivisild lähenenud iga hobusesammuga. Vendadele paistnud see kahe väravaavaga ehitis muinasjutulossina, mille kivirinnatised ja suurtest hallidest plokkidest laotud bastionid jõe kohal seisavad ja oma peegeldust vetevoogudel imetlevad.
Üle silla roomanud lõputa plaanvankrite ja troskade kirju madu. /---/
Kui vendade ekipaaž jätnud lootuse üle Kivisilla sõita, turuplatsile pöördunud, olnud kauplemine seal juba lõppemas. Talumeeste vankrid lahkunud üksteise järel ostjatest tühjaks jäänud väljakult, ainult Emajõe kaldapealsel käinud sagimine edasi. Lodjamehed tassinud oma kohmakatelt alustelt puuseljatäisi kaldale, kus need riitadesse laotud, et metsaärikad saaksid siit süldadesse mõõdetud ahjukütet hakata välja müüma. /---/
Tänava lõpust paistnud vastu Usvanski nahavabriku punastest tellistest hoone ja veel jõe poole Kaplani lauavabrik, värava taga saematerjalide virnad. Emajõe luhalt puhuv tuul toonud meestele ninna nahavabriku parkimistõrtest tõusvaid vängeid aroome, mis päris kindlasti võisid olla veel hingematvamad kui nõukogudeaegne lõhnaõli Sirenj. /---/
Selsamal hetkel hakanud lauavabrikus hirmsa vingumisega tööle aurusaag, mis meenutanud meestele tapetava sea kisa.
Asukoht teoses
lk 76–80
