Kõndisin Gustav Adolfi mäest üles – sel ajal polnud Viktor Kingissepp Gustav Adolfit veel maja- ja plangunurkadelt erru läkitanud. Ma mäletan: varblased vuristasid kõnniteede serva kuhjatud jäätanud hangede kohal, mõni neist siutsus ka – ja ma mõtlesin: aga kevad on ju veel n i i kuramuse kaugel... Katoliku kiriku juures möödusin kirjute verandaakendega majast, kuhu oli majutunud kasakast ratsaväekindral. Sügisel oli kindrali tentsik köietanud kiriku kõrval pargimurul kindrali ratsut ja ma olin paar korda näinud kindral Põdra või nüüd siis marssal Budjonnõi vuntsidega kindralit, sinised punaste lampassidega ratsapüksid jalas, särgiväel ja karvane rind särgikaelusest paistmas, ajavat hobusega juttu, kord isegi veel nii külma ilmaga, särgikaelus ikka vööni lahti, et kindrali jutt oli hobuse kõrva ümber kui valge aurupilv.
Asukoht teoses
lk 16–17
