Paigallend. Ta oli käinud...

Ta oli käinud oma koorivanema seltsis koguni Tiigi tänaval Jannsenite majas. Ta oli näinud ihusilmaga vana Jannsenit – „Väga lahe ja heatahtlik vanahärra”. Ja veel enam – ja naljakas takkajärel mõelda, et vanaema oli sellest aru saanud, et see oli olnud veel enam kui Jannseni nägemine: ta oli näinud ihusilmaga Koidulat. Vanaema mäletas täpselt, kuidas Koidula oli hüüdnud neile oma isa töötoa uksel, kui nad olid koputanud ja naishääle „Sisse”-hüüde peale arvanud, et nad nüüd astuvadki sinna sisse – Koidula oli hüüdnud: „Ach, ihr lieben Leute – pühkige oma kingad hoolega puhtaks! Siin käivad jo nõnna paljud, aga uulitsad on nõnna porised.”

Nii et nad olid jutematil nii pikalt jalgu pühkinud, et luuletajapreili oli lõbustatult ja võib-olla ka närviliselt hüüdnud: „No aitab, aitab, aitab! Tulge nüüd ükskord juba sisse!” ning andnud neile oma käega nende noodid.

Vanaema seletas: „Ma ei tea, mismoodi teised, aga mina laulsin järgmine päev oma nootidest küll püüdlikumalt kui varem. Sest Emajõe Ööbik oli ise need meile kätte ulatanud. Tema kingadepuhastamisõpetusest hoolimata.”