Selle Ilmar Mikiveri tehtud teksti lõpuosa toodagu siin ära kasvõi selle kultuuriloolise säilitamise mõttes. /---/
Mul, sõber, tõota ainult nii:
kui enne Tartut jään täis ma,
mind vaksalis vuurmani peale vii
ja Päähoone ees jäta seisma.
Mul värvid tõmba rinnale
ja köötsist mind puhtaks hari.
Siis, vaatamata hinnale,
marss! „Sinimandria” baari!
Seal vaatan, kuis tõuseb šopängide riit,
mille sisu mul voolanud kõhtu,
kui kuulen ma taas Gaudeamuse viit
ja on jõudnud kommeršide õhtu.
Ma tean, mida nõuab hea tudengitoon:
et burši selgroog ei murduks,
siis rooman ma vapralt konventi ja joon
ta kas tühjaks või enese surnuks!”
Asukoht teoses
lk 260–261
