Mesmeri ring. Aga mis puutub...

Aga mis puutub Saaba kuninganna tornidega vankrit ja kihutamist ja valgeid hobuseid, see tuli mulle nädala pärast meelde. Kuigi seda meenutavas kompositsioonis õieti mitte miski sellega ei klappinud. Hobuseid polnud mitut, vaid oli üksainus. Ja see polnud valge, vaid oli must. Ja oktoobrikuise vihma käes märjast seljast vaata et ronkmust. Ja ta ei kihutanud üldsegi, vaid sõitis mööda Kastani tänava munakivisillutist rahulikku sörki. Ja vanker polnud mingi kuninglik fantaasiasõjavanker mustade mõõgamehetornidega kahel pool, vaid tavaline Tartu voorimehetroska, üles tõstetud katusega, mis igatahes oli must küll. Ja pimedusest selle kummi all ei paistnud ka mitte midagi kuninglikku, kui see läbi gaasilaternate vihmavöödiliste valguste lähenes, samal ajal kui meie, Toomas, Jauram ja mina ja veel sinistes mütsides noorliikmeid ja mõningaid täisteklites vanemaid nägusid ka, seisime „Amicuse” maja metsviinapuusse kasvanud trepikatuse all ja ootasime daamide kogunemist. Ja siis jõudis kuninglikkus kohale. Voorimees pöördus „Amicuse” ette ja peatus trepis. Meie sööstsime kolmekesi kõnniteele, Toomal ja minul kummalgi vihmavari ja Jauramil paatri lillekimp käes. Samal ajal kui meie lõime vihmavarjud pauhh ja pauhh lahti ning jõudsime troska kõrvale – Saaba kuninganna vankri juurde – hüppas paater troskast munakividele, frakk seljas ja lakk-kingad jalas, volksas ümber hobuse ja ulatas meie vihmavarjude all kõnniteele astuvale Riinale lilled ja käe.
Teosest
lk 21–22