Põlised harulised tammed sirutavad Taaramäel tippusid ja oksi igatsedes kumera sinetuse poole, mis äärtpidi kaugele mustavate metsade taha maha vajub.
Värisedes ja pikkamisi, nagu vastu tahtmist, langevad puudelt üksikud lehed ja jäävad sügisese rohu peale õõtsuma. Lindude laul on vaikinud, nagu alati musta sügise ootamisel.
Keset tammikut, Taaramäe kõige kõrgemal lagedal tipul, kust pilk üle tammiku latvade ulatab ja sinetavas vingus seisva kuusikuni jookseb, mäeni, kus kord rahvastele keelesid jagati, seisab Taara preester, vana ja hall, suure ohvrikivi juures. Kättpidi ennast kivi najale toetades vaatab preester unistaval pilgul mäelt alla Emajõe poole, mis mustalt läikides aasade vahel lookleb.
Värisedes ja pikkamisi, nagu vastu tahtmist, langevad puudelt üksikud lehed ja jäävad sügisese rohu peale õõtsuma. Lindude laul on vaikinud, nagu alati musta sügise ootamisel.
Keset tammikut, Taaramäe kõige kõrgemal lagedal tipul, kust pilk üle tammiku latvade ulatab ja sinetavas vingus seisva kuusikuni jookseb, mäeni, kus kord rahvastele keelesid jagati, seisab Taara preester, vana ja hall, suure ohvrikivi juures. Kättpidi ennast kivi najale toetades vaatab preester unistaval pilgul mäelt alla Emajõe poole, mis mustalt läikides aasade vahel lookleb.
Asukoht teoses
lk 125–126
