Leivavabrik Ceres. Toiduainetööstuse arengust Eesti Vabariigi sünni eel ja vabariigi ajal. Leivatehase kõrval asus...

Leivatehase kõrval asus hulgikauplus, kus müüdi püülijahu, tangu, riisi, kruupe, mannat, suhkrut, soola, importrasva ja loomatoiduks kliisid. Vabriku juurde ehitas Ennus ka väikese veski, kus jahvatas oma tehase tarbeks. Kui jahu rohkem vaja läks, ostis Ennus seda Tiigi tänaval asunud Peeter Jänese jahuveskist. /---/

Ceres oli omaaegse Tartu ärisümboleid. Tema ajaloos võib eristada kolme perioodi. Esimene etapp kestis Taani seadmetega kuni 1934. aastani. /---/

Kivipõrandaga ahjudest tulid kahekilosed peenleivad, kahe- ja neljakilosed rukkileivad ning saiad. Tavalistel päevadel toodeti kahte sorti, kõrgema ja teise sordi saia. Pühade puhul küpsetati lisaks rosinasaia. Küpsetati ka ühe- ja kahekiloseid sepikuid. Bertrami ahjudes tehti kahekiloseid vormileibu. Tehasel oli leping sõjaväe varustamiseks. Linna garnisonile valmistati vormileibu, mille pätsid kaalusid üle 2,4 kilo. Rahvas ei tahtnud vormileiba osta, sest sellel oli küpsetusõli maitse. Seetõttu müüs Ennus vormileiba peamiselt haiglatele, lasteasutustele ja sõjaväele. /---/

Pärast natsionaliseerimist nimetati leivavabrik Punaseks Cereseks. Lisaks muule varale natsionaliseeriti järgmised transpordivahendid: kaks sõiduautot, neli veoautot, kaks leivaautot ja kaks hobust. Sellel ajal veeti Cerese leiba põhiliselt autodega ja reklaami eesmärgil hobusega. Teine hobune oli esinduslikeks üritusteks. /---/

1. oktoobril 1944 moodustati leivatehaste Jõud ja Punane Ceres ühendamise tulemusena Tartu Jahu- ja Leivakombinaat.

Jahuveski Kuldtera põles maha 1960. aastatel. Samal ajal ehitati Ringteele uus, suurem leivatööstus. Ceres ehitati ümber küpsisetsehhiks, mis töötas Tartu Leivakombinaadi koosseisus 23 aastat.