Nõnda ta seal puhkas silla barjääri najal ja vahtis üle selle alla, kus sulises must, sügav ja külm vesi. Emajõgi, mille vood mujal ikka olid rahulikud ja aeglased, jooksis siin silla juures ägeda söösti ja tugeva mühinaga. Seda muidugi sellepärast, et sillal olid all jämedad kivist müüritud kandesambad, mis jõesängi ja veehulga läbipääsu kitsendasid, nii et vood pidid siit silla ees üksteise otsa hunnikusse sattudes kõva jõuga läbi murdma. Vee kukkumine oli siin tugev ja moodustas siis teispool silda vallapääsnuna suuri keerlevaid neelusid ja võrendeid. Need keerised ja neelud olid paatidele ikka hädaohtlikud, kui siin katsuti mõnikord silla alt läbi sõuda. Oli Ahas siin mitmed korrad isegi sõudnud, sest oli ikka kangelastükk otse silla kahe keskmise samba vahelt vastu voolu üles sõuda, see andis tõmmata. Kuid oli tõmmatud ja siis pärast teiste ees uhkegi oldud, et sellega toime oli tuldud. Aga mitte igakord. Kord olid kolm realisti siin ka kevadise suurvee ajal uhkeldama läinud, kuid keerised olid paadi ümber kiskunud ja poisid olid pealtvaatajate pilkude all nagu kivid põhja läinud. Ei saadudki nende laipu enne kätte kui all Pärmivabriku juures, kus jõgi need ise välja andis. Kord oli üks noor naine, kes varsti lapse pidi saama, siitsamast üle selle barjääri sinna alla vette hüpanud. Ta oli seal järsus surmahirmus sumama ja appi karjuma hakanud. Kuid oli olnud hilja, jõgi oli temagi põhja neelanud ja ka seal allpool hiljem välja andnud. Siin silla juures ei olnud aga jõgi iialgi kedagi tagasi andnud. Sillale olid asetatud küll valgeksvärvitud päästerõngad pikkade köite otsas, mida võis uppujale järele visata, kuid ei olnud need Ahase teada veel kordagi siin mõnd uppujat või uputajat päästnud.
Asukoht teoses
lk 208–209
