Langenud koolipoistele korraldati ühine sõdurimatus. Muidugi neile, kes pärinesid linnast, kuna teistele olid vanemad maalt järele tulnud, et matta oma lapsed kodukihelkondade kalmistutele. Ja tulid sellest suured matused, kui üle kolmekümne valge puusärgi korraga kanti ülikooli anatoomikumist läbi linna üles Peetri kiriku juurde. Kogu linn oli jalul ja nuttis, palistades tiheda müürina noorukeste langenute viimset teekonda. Kõikides tornides tagusid hingekellad ning sõjaväe vaskpillid puhusid Chopini kaebavaid, süngeid leinamarsi helisid...
Asukoht teoses
lk 94
