Sihitult hulkujale paistab linn teistsugune kui ratsionaalselt lühimat teed tõttajale.
Eleegiline Toome, detsembri keskpaiga talverahus tukkuv, on nagu muust maailmast eraldi ja hõljub üksikuna kosmoses. Kinnitallatud lumeteedega südalinn ja kogu muu maailm on kardina taga, siinsest hallvalgest kumendusest väljaspool. Raagus võrade lumeraske võlvistiku all sibavad siia-sinna mõned inimesed, kes on suurest laamast lahtimurdnud lumepangale jäänud, sibavad mõttetult, sest siit ära ei pääse.
Asukoht teoses
lk 192–193
