Romantilised teed ja sopid Toome lääneotsas juhivad meeleolu uutele lainetele. Seda pargiosa kroonib proosalise väljanägemisega Armastuse kink, kuhu Juhangi korraks üles ronib. Kõik siin on kratsitud, nühitud, uhutud. Armastuse Kink – kõigile inimestele, kõigile tuultele, vihmadele ja pakastele valla.
Tänane hommik on karge, selge, puhas, seda ei oskaks Eesti mingisse aastaaega paigutada. Selles on nagu ärkava kevade erksust, suve suurt valgust ja sügise jahedat talve-eelset klaari. See on hommik väljaspool aastaaegade vaheldust, läbipaistev, puhastav, ergastav, vahest ainus nii õilsalt karge kogu aasta peale.
Praegu võimutseb Tartu aedades lõhislehine päevakübar. Aastakümneid tagasi sissetoodud sort „Goldball” on nii elujõuline ja võimsalt paljunev, et tundub igipõlise eestlasena. Rahvasuus nimetataksegi teda talijorjeniks. Isegi kaugel metsanurgas, ammu maha jäetud ja maa pealtki kadunud talu õues õitseb ta keset takjaid ja nõgeseid ainsa rõõmsa laiguna. Tema elujõud ja sügisilu äratavad aukartust. Aedades on tal sügisel niisama ajale nime andev õitseaeg kui kevadel metsades sinililledel.
Vahtrad, jalakad – truud saatjad sellel teel. Pisut uhkeldav laiade, alt hõbedaste lehtedega pärn, võõramaa asukas, aga oma igapäevase kohalolekuga saanud Juhani jaoks juba tartlaseks. Ootamatult vägevalt lööb ta oma pärnalõhnaga, võõrapärase lõhnaga. Kas alles õitsemine? Temal jah, omamaa pärnad on juba lõpetanud. Loodus hilineb tänavu, jahe suvi on kalendrit nihutanud, kuid üllatust see teadmine ei vähenda. Täna hommikul suudab kõigist tuttavaist kõige tugevamalt üles raputada see pärn.
Asukoht teoses
lk 63–64
