Tegelikkus viib poiste tähelepanu küll üsna kohe teisele lainele. Tegutseme ülikooli keemiahoones, lõunapoolseist aknaist paistab Toome nõlv, kus eraaiakeste segapudru, on mitmesuguseid lillepeenraid. Üks tüdruk on end oma arvates peitnud püsilillepuhma taha, et korterite akendest tema päevitamiseks avali seatud keha alastus kõigile kätte ei paistaks. Ametliku keemiahoone aknaid ta, lihtsameelne, aga ei tea karta. Või hoopis püüab teadlikult tudengeid. Elevus on üldine, sest Osvald Hallik kadus oma ruumi.
Asukoht teoses
lk 32
