Harak-Mihkel. Mihkel on nüüd...

Mihkel on nüüd taas oma rõõmukäigul, Mihkel on nagu näljas kütt, kes saagiretkele ruttab, ninasõõrmed värisemas. Nii on ta palju-palju kordi Kalaturu poole rutanud – selle läheduses on ju vanakraami-kaubitsejate piirkond, mida juudituruks nimetatakse. Mihkel ruttab otsima ja leidma.

Kogu Kalaturu tagaseinaks on pikk kangialune poolpimedate poekestega. Igal ruumil on kitsas aken ja alati pärani seisev uks. Ja kui Mihkel poekeste rivist möödub, liigatavad ta sõõrmed ahnelt ja ta sõrmed otsivad taskupõhjast prilliklaasi. Ja ta süda taob igal säärasel käigul väga kiiresti. Ja kus poekeste rida lõpeb, kükitab käsikaubitsejaid oma varakastide ees. Kastid on kuhjaga täis vanu saapaid ja viltkübaraid, raamatuid ja käibelt kõrvaldatud paberraha, lambikupleid lampideta ja lampe kupliteta, kandleid ja lõõtspille, vaskpanne ja seinakelli.

Nüüd on Mihkel jälle oma imedemaal. Ta käib kastide vahel edasi-tagasi, hoides hoolega oma prilliklaasi vasaku silmaaugu ees. Nüüd näeb ta pisimatki kerakest ja peenimatki varrast. Mihkel seisab pidulikus hardumuses suure kasti ees ja ta pilk naudib:
Polte, mutreid, mõõtlinte, peitleid, pahtleid, oherdeid, uhmreid, kapsleid, jalgrattapedaale, kamakas seatina ja kuullaagreid, jootetorusid ja kabjaraudu, ripatseid ja kruvitsaid, sirpe, pronksvõrusid ja vasknaaste, naelu, konkse ja kruvisid, vänti ja kannuseid, luiske ja tääke, vanu taskukelli ja traatvõrku, heliharke ja pikksilmi, rattakesi ja kettakesi, terassulgi ja kõveraid magnetraudu. Kus selle rikkuse otsa ja äärt!

Mihkli pilk libiseb ümaruselt ümarusele, kumeruselt kumerusele, nurkadele, murdekohtadele, teravikele ja kaeverdistele. Ta näeb vasel rohelisi, raual roostepunaseid laike. Ega Mihkel siit midagi ei osta, ta muidu seisab ja ilutseb. Tema mõtleb: kus need töömehed küll praegu ise on, kes neid tööriistu uutena tarvitasid, kui palju nad tagusid, lõikusid, kangutasid, keerasid ja kruvisid. Ja siis läksid tööriistad teiste kätte, kus needki mehed praegu – paljudki magavad vahest juba mullas. Ja nüüd on siin toredat roostelõhna, Mihkli värisevad sõõrmed püüavad seda ahnelt. Järsku märkab ta kastinurgas hunniku väga mitmekujulisi ja erivärvilisi nööpe. Ta tõstab oma leiu kastinurgast kõrgele ja naeratab. On siin vast nööpe nööri taha lükitud, ei jõua teisi kohe liigitadagi! Punaseid ja musti ja halle ja kirjuid! Pikergusi ja ümaraid ja nurgelisi, nööpe nagu tilku ja marju, säravaid, tuhme, helkivaid!
Teosest
lk 52–53