Elagu inimene! Madis kauples ennast...

Madis kauples ennast suveks Reederi paadisadamasse lootsikupoisiks. Reederil oli mitu mootorpaati, poolsada sõudepaati ja süsta. Neid üüriti sõiduhimulistele kindlaks ajaks välja. Paadipoiss pidi sõidu alguse üles märkima, sõiduriista pootshaagiga silla juurest ära tõukama ja pärast jälle samal kombel silda tõmbama. Sujuvalt! Sõiduraha võttis vastu aga proua ise, kes ilmast-ilma lõsis kuivatatud kõrvitsaseemneid – paelussi vastu. Ta oli päris hea inimene, ta puistas neid seemneid ka paadipoisile pihku. Seemnetest parem oli muidugi see, et ta lubas poisil vahel koju lipata – see mõni jalatäis maad –, tõbisele emale süüa-juua viima. Öösel pidi Madis magama kaldale ehitatud rohelises paadiputkas, sest lõbusõitjaid tuli just öösiti rohkem. Kadri, kas sa ei märka, paadipoiss on ju peaaegu seesama mis parvemees? Mitte ei saa uurimata jätta!

... „No nüüd oled siis sina k a h parvemees. Kas see töö on sulle väga meeltmööda?” Kadri, sa vaatad ju poissi päris ehtsa emailvese pilguga. Ja sulle vastatakse peaaegu mehe häälega: „See nüüd mõni m e h e töö! Rihi ja passi neid preilikesi ja härrakesi, tõuka ja tõmba neid nagu pilpa peal! Mõni lärmab, värvimüts viltu, mõnel nosu täis, sulpsab üle serva – see too siis välja ka ja pärast saad veel sõimata. Mõni kõkutab, aga öösel on vahel päris jäle vaadata... kaelastikku paadipõhjas koos.”
Teosest
lk 29–30