Minu Supilinn. Mehisele tundus, et...

Mehisele tundus, et Karlova suurte puumajade kandis on tartulik aguliromantika ehtsam kui Supilinnas, kuhu ehitatakse pidevalt uusi maju. Ma mõistan, mida ta silmas pidas. Karlova näos on rohkem kortse ja arme, uut kinnisvara juurde ei tule. Linnaosa puumajad on ehitatud omal ajal nii lähestikku, et vahele ei mahu enam midagi. Tänavad on kitsad. Pügatud pärnad pressivad kõnniteele. Majad on neil kitsastel tänavatel suured, mõned lausa tornidega. Ning jalutamiseks jagub teid maa ja ilm. Karlova on ka ikkagi korralik suur linnaosa, selle territoorium on Supilinna omast kõvasti suurem. Karlova võib vabalt olla kõige suurem terviklikult säilinud puumajade linnaosa maailma. Üks suuremaid on ta igal juhul.
/---/
Supilinn on aga hoopis teistsugune kui Kalamaja või Karlova. Linlikkust pole vaat et ollagi. Ainult Lepiku tänav näeb linnatänava moodi välja. Ülejäänud Supilinn on küla. Majad pole ühtemoodi, vaid igaüks on ehitanud endale täpselt sellise elamise, nagu ta parasjagu on tahtnud. Majad on siiski armsad, sest nad on endale kodudeks ehitatud. Madalast hoonestusest torkavad silma mitmesugused puukuurid ja pisemad kõrvalhooned. Kui majad oleksid inimesed, siis kuurid oleksid nende lapsed. Ma loodan, et hoonestus ei lähe siin kunagi nii tihedaks, et kuurid kaoksid. Kogu see hoovide kuurindus annab Supilinnale oma vimka. Kui võrrelda veel suurt Karlovat ja väikest Supilinna, siis aedasid ja tühermaad on Supilinnas tükk maad rohkem. Rohelus, avarus ja õhulisus – kolm mõnusa linnaosa eeldust on siin olemas.
Teosest