Siis tuli kui välk selgest taevast juuniküüditamine.
/---/
Läksime juhatatud päeval raudteejaama, kuhu oli kogunenud teisigi ärasaatjaid. Küüditatute rong saabus kõrvalteele, kuid see leiti kohe üles. Vagunite uksed olid suletud, lahti olid ainult katusealused luugid. Tunnimehed kõndisid edasi-tagasi. Vagunisolijad vaevlesid janu käes ja nõudsid juua, sest ilm oli väga kuum. Inimesed hakkasid kaasa toodud esemeid avatud luukidest sisse loopima. Siis käskis ešeloniülem, venelane, vagunite uksed avada. Pilt oli masendav. Vaguneis olid ainult naised ja lapsed, enamasti kerges suverõivastuses, mõned paljajalu. Mehed olid peredest eraldatud ja arreteeritud.