Ülim tõde. Jätkus ka Rakveres...

Jätkus ka Rakveres alustatud püromaania – kõrgemal tasemel. Betooni ühikas lõhkesid joodipommid, värisesid plahvatuste käes narid ja kolakaid käis vahetpidamata. Juhtmed pandi pommi sütiku külge, laeng visati teise tuppa, kui keegi õhtul peldikusse läks ja karjed kostsid öös. Märga lasid nii need, kes peldikusse läksid, kui need, kes tuppa magama jäid.
Söömaorgiad hakkasid. Söödi maalt kaasatoodud toitu, söödi paljaks rebasetüdrukuid ja varastati teiste ühikate rõdudelt lisa. Kõik söödi ära – kõik toidukraam, mis ühikasse toodi. Lahenduse niisugustes tingimustes toitu säilitada probleemilahendaja leidis.
„Rokfori juust – hallitanud ja haisev. See säilis vabalt, keegi ei söönud käest ära.“ (Tegelikult säilisid oliivid ka, eelmise okupatsiooni ajal müüdi suurtes plekkpurkides rohelisi kividega oliive, paras jälkus – kirjastaja märkus.)
/---/
Betooni ühikas sessidega seotud aeg-ajalt peetud söömisorgiad, püromaania ja raamatu ahmimine said segatud. Õppimiseks töötas probleemilahendaja kalduvustega Rakvere poiss välja järgmise kava: lugemine ja elamine, seminarid, arvestused, eksamid, elamine. Tsükkel nagu kõigil, aga selle sees oli nihe. Kui teistel loengud ja arvestused, tal elu. Kui teistel eksamid, tal arvestused. Kui teistel vaheaeg, tal eksamid. Nii sai ta puhkust 3–4 kuuks ja tööd paariks nädalaks, teistel oli vastupidi.
/---/
EPA aastatel algas ka kestev seltsitegevus. Asutati Werner Maximilian Friedrich Zoege von Manteuffeli nimeline Organiseerit Heategevuse Selts.
/---/
Kord nädalas saadi kokku ja kirjutati ohtralt kollektiivseid luuletusi. See käis nii, et tuba sisaldas inimesi, raamatuid ja kirjutusmasina. Keegi istus masina taga. Teised lehitsesid raamatuid ja tsiteerisid kõvasti. See, kes masina taga oli, kirjutas kuuldut valikuliselt üles.
Korraldati luuleõhtuid. Luuleõhtutega oli aga tol ajal nii, et nende sisu tuli enne kusagil kõrgemal pool kinnitada.
/---/
Jüri Ehlvest erines kirjandusringi seltskonnast selle tõttu, et ta kogu aeg kirjutas. Tol korral valitses Tartu kirjanduses nn. Lillemetsa koolkond. See tähendas seda, et tuli nälgida, kannatada, kirjutada vähe ja arbujate moodi, hoida seinaäärte ligi ja kuulata vanemaid kirjanikke. Nemad aga kirjutasid ja lugesid.

Teosest
lk 26–29