Kui ise ei viitsinud kartuleid vaaritada, siis sai ülikooli sööklas käidud ja seda sugugi mitte laiutamise mõttes, sest supp ja praad ei olnud meile enam taskukohased. Küll aga olid seal praekomponendid eraldi hindadega ja nii sai suurde supitaldrikusse mahutada viis kuni kuus portsjonit keedukartuleid, mis ühe hakklihakastmega üle valatuna oli meeliülendavalt isuäratav ja täitis kõhtu nii, et vahel tuli püksirihma isegi mitme augu võrra järgi lasta. Leib ja sool olid laual vabalt võtta ja leiba võis ka nii palju vitsutada kui sisse mahtus. Enamasti sai seda kohal söömise asemel ikka intrasse kaasa võetud. Kogu see opmani maotäis maksis vaid kopikaid ja kui lisaks veel arvestada priid leivakäärud, siis oli kokkuhoid ikkagi päris arvestatav.
Asukoht teoses
lk 40
