Läksin Tartusse ühikasse kolleege vaatama. Uks lahti, kõik neli istusid täpselt sama laua taga, täpselt samamoodi jõid õlut, mängisid kaarte. Kaks aastat oli möödund, täpselt samad mehed istusid sama laua taga. Ma mõtlesin – väga huvitav, väga huvitav... väga huvitav vaatepilt.
/---/
Siis aulas, ülikooli aula, kogu õigusteaduskond oli kokku aetud, mingi kolmsada inimest umbes, ma mõtlesin johhaidii! – hulluks hakkavad minema. Sõjalise kateedri ohvitserid, Tartu sõjakomissar... Õudne tseremoonia oli, häbi tahab ära tappa...! Mina ajan siin madalat profiili, kurat, hakatakse mulle korraga mingit lahinguordenit rinda kruvima.
Mul oli sügavalt piinlik, ma olin teise kursuse tudeng, täielik kuradi pool-rebane. Ma mõtlesin, minge kähku kõik laiali ja ärge enam kunagi meenutage.
Asukoht teoses
lk 578
