Päikseta paradiis. Tartu võib vaimustada...

Tartu võib vaimustada või pahandada, meelde jääda või ununeda, ta on vahetanud nimesid ja kujusid, ükski sõjakas leegion pole unustanud sest linnast vibude, kahurite, vintpüsside ja tankidega läbi põigata, kuid ikka on ta jäänud kõigutamatult ja kartmatult Toomemäe, Emajõe ja soopealsete vahele kiilutuna, ikka ja alati, aegadest puretuna, aga ometi uhke ning reipana. Ta on näinud palju külalisi, turiste lähedalt ja kaugelt. Nad usaldavad end pimesi Tartu niiskete karedate pihkude vahele. See linn on hullumeelne! Hullunud, tormakas ja lustiline – nagu nooredki, kes tema puidust, kivist ja betoonist ihus hormoonidena möllavad.
Teosest