Tartu on nii suur ja arenenud linn, Eesti teine ikkagi, et ühe kõlbuliku litsi peaksin siit üles leidma küll.
/---/
Jõin Raekoja platsi suvalises sumisevas baaris ära kannu õlut.
Teise kannu jõin ära Wilde pubis.
/---/
Atlantis oli mullegi teada koht, kahjuks sööbinud mällu negatiivse intsidendiga kakskümmend aastat tagasi, kui astusime sinna sugulase juubelipeojärgset after-party’t pidama ja ma veidi napsisena otsisin sobivat tantsupartnerit, sain elu häbiväärseima korvi osaliseks: „Papi, tõmba uttu!”
/---/
„Vanemad inimesed käivad Maasikas, siit kohe üle tee. Seal olevat täitsa korralik naiste valik,” meenus kelnerile.
/---/
Maasika suletud peauks jättis peldikuukse mulje ja tekitas kusehäda. Ma ei urineeri kunagi avalikus kohas ja seetõttu ei olnud mul võimalik ööklubi ukse taha seisma jääda. Pealegi selgus, et Tartu ööklubid töötavad ainult öösel – Maasikas avatakse alles pool kaksteist, järelikult pidanuksin sissepääsu ootama veel kolm tundi.
Asukoht teoses
lk 193–194
