Metsmees. Armas linn, see...

„Armas linn, see Tartu,“ tundis Peedra sooja paisu rinnas. „Nii kodune.“ Seal on Aia, seal Tähe, seal Promenaadi… Siin see suur valge maja, seal too madal telliskivipugerik, „Vanemuine“, kivine kuulutusetulp, punasekirju ja tõsine. Seal mäekühmastik, puude hõredad narmad, kaev keset tänavat, pump seljas kui muistne sõjanui.
„See on kodulinn, minu kodulinn!“

Ta ei saanud sinna midagi. Nii oli kirjutatud südame alla.
Teosest
lk 165