Vana kaardivägi. Hakati minema, sammuti...

Hakati minema, sammuti mööda kõverduvat uulitsat pikkamisi edasi, paremal kõrge Toomi nõlvak, pahemal suur, määrdunud seintega trükikoda, raske ja korrapärane nagu tahutud külgedega graniidikamakas. Aedadest imbus hoogude kaupa seda leebet imarmagusat lõhna, mis iseloomustab tavalisesti kasvamishoost tulvil kevadöid, mil kõikjal pinna all võib aimata käärivat elujõudu. Ja lõhnavat näis täna mitte üksi muru, mis tärkas lopsakana, muld Toomi külgedel, vaid hall kivisillutiski jalgade all ja hele taevaski kõrgel pea kohal – raskelt, kevadiselt.
Teosest