Metsalise rada. Ta istus nõnda...

Ta istus nõnda hulga aega liikumatult oma kohal, veidi tagasi nõjatudes, piht sirge. Kõikjal ümberringi sumiseti; siin-seal klõbistati doominokive; enamas jaos laudades kõlistati morsiklaasidega, milles sädelesid pikkamisi sulavad jäätükid, joodi kümmet sorti kohvi, söödi kooke, rüübati lonkshaaval teed, kakaod ja šokolaadi vahukoorega, limonaadi, seltersit, maijooki, sidrunaadi, soodavett. Ja juba üsna varsti tundis Tiit Pärtels oma halba meeleolu selles ebamäärases rõõmsate häälte suminas, suude lõbusas matsumises ja saja muu kõrvalheli keerises uuesti paranema hakkavat: maksab iga tühise sõnavahetuse pärast siis kohe muret tunda, hahahaa!
Teosest
lk 153–154