Tartu Toomemägi muutub avatud elutoaks. Ergastav oli lugeda...

Ergastav oli lugeda noorte arhitektide vaimustavalt uudsetest pargi kujundamise ideedest. On ju tore, kui park on nagu moodne elutuba, kus on mitmevärvilised valgused, kus pingid pole lihtsalt pingid, vaid elemendid, mis pole parkides päris tavapärased, kus nad on teraslamellidest ja aknalauakujuliselt ümbruse vaateid raamistavad, kus on omalaadsed, diivanlaudadena kujundatud terasvedrudele toetuvad infotahvlid, kuhu ehitatakse uus paviljon, mille sees paiknevad südamekujulised peegelseintega WC-boksid ja kus väikevormide loojad tooksid vana väärikuse kõrvale 21. sajandi esteetilise ja uudse vormikeele!

Lausa vaimustav! Ja küll tahaks, et oma silmad seda vormikeelt veel näha saaksid!
Ainult – jumala pärast mitte Toomemäel!
/---/
Maitselagedalt taastatud, lagunenud ja räämas okupatsiooniaegses Tartu linnas oli räämas ka Toomemägi. Kuid kõigele vaatamata suutis ta säilitada oma võlu ja suursugususe.
/---/
Tartus omandatud teadmiste sümboliks on kujunenud Ülikooli peahoone fassaad, õpinguaastatel läbielatud emotsioonide sümboliks aga Toomemägi.
Kes kõigist Tartus õppinud üliõpilastest poleks oma tütarlapsega käsikäes jalutanud neil Toomemäe teedel? Enamvähem samasugused olid need minu vanaisa, minu isa, minu poja ja mu poja-poja üliõpilasaastatel. Ja kes meist pole oma tütarlast suudelnud Toomemäe pinkidel, mis polnud veel „mittetavapärased elemendid“, aknalauakujulised ja teraslamellidega?
/---/
Ükskõik kui kaugele elutuuled selle kunagise üliõpilase Tartust on puhunud, on Toomemägi temasse jätnud kordumatu mälestuse... Mitte seepärast, et maailmas poleks teisi ilusaid mägesid ja ilusaid elamusi, vaid et mitte ükski neist ei asenda üliõpilaspõlve unelmate mäge. Nii nagu oli uudsuse maik juures kõigel sellel, mis Ülikoolis sai õpitud, oli uudne ka kõik see, mis sai läbi elatud Toomemäel.

Ja see „uudne vormikeel“ on seal helisenud sajandeid...
/---/
Selle vana Toomemäe kohal lehvib mineviku ilu, õnne ja armastuse aura. Kui see oleks minu teha, paneksin ma tagasi ka üldsegi mitte uudse, barokk stiilis marmor ingli, kes Baeri seljataga Grenzsteini maja torni kupli all tiibu alotades valvas armastajaid Toomemäe nurgal, pingil suure vana vahtra all.

Ja siia Toomemäele on ladestunud aastasadade tarkus. Siia kuuluvad ausambad teadlastele ja suurmeestele. Sama lahutamatult kui auväärne ja kaunis Baeri ausammas, kuulub siia Morgenstierna kunstiliselt mitte midagi pakkuv sammas.

Imposantne Tähetorn koos tuima rotundiga ei otsinud aga taevast siitsamast Toomemäelt, vaid tähtede tagant...
/---/
Tartu linn kasvab ja koos sellega ka vajadus parkide järele.
Kas või Emajõe kaldad nii üles kui allavoolu, pakuvad ammendamatuid võimalusi nii puhkuse kui väljaelamise otstarbega parkide kujundamiseks. Seal pole vana takistuseks ükskõik milliste valgusefektide, vormielementide või äriliste ettevõtete kujundamisele vastavalt 21. sajandi esteetikale ja uudsele vormikeelele...
Teosest
lk 121–123