Otsekui hirv kisendab... Maja oli moodne...

Maja oli moodne, avar, suurte kõrgete klassiruumidega ja parkettpõrandaga. Vaheaegadel olid klassid lukus ja ilmatu suured aknad lahti.

Ülemisel korral oli suur aktusesaal, kus igal hommikul peeti õigeusuliste palvust. Seal olid ka laulu- ja tantsutunnid.
/---/
Alumisel korral oli väiksem saal, kus peeti luterlaste palvust. See oli linoleumiga kaetud gümnastikasaal ühes tarvisminevate riistapuudega.

Füüsikaklass ja -kabinett olid hea varustusega.

Keldrikorral oli peale ilmatu suure suletud õpilaste riidehoiuruumi veel einestusruum, kus soovi korral võis saada sooja einet. Õu oli õieti aed, suur, avar, puudega. Isegi paar piiniat kasvas seal.

Uksehoidja oli sinises univormis pika kuue ja kuldnööpidega – Ivan! Küllap ta oli päris Juhan, sest venelane ta ei olnud.

Mees- kui ka naisõpetajad olid samuti sinises riietuses. Kõik õpilased kandsid tumepruuni kleiti ja musta põlle. Ainult suusõnalistel eksamitel ja pidudel olid meil väikesed koketsed valged põlled.
/---/
Pidu oli ainuke aeg heledavärviliste juuksepaelte kandmiseks – sealgi oli igal klassil oma värv. Meie klassi värv oli sirelililla. Väljalõiget kleidil muidugi ei tohtinud olla, kaeluse ääres oli valge pits või krae. Käised olid pikad. „Mis tähendavad need paljastatud käsivarred?“ küsis direktriss tõstetud kulmudega ühelt õpilaselt, kes soojal kevadpäeval kandis küünarnukini ulatuvaid käiseid.
Teosest