Otsekui hirv kisendab... Ja kui palju...

Ja kui palju muusikatükke meenutavad mulle lõpuni „Vanemuise“ aiakontserte, sest sealt ma nad sain. Mendelssohni „Sommernachtstraum'i“ kuulgu ma mistahes maal, silmapilk istun ma „Vanemuise“ öises värskes lopsakas rohelises aias (vanas!), Beethoveni „Eroica“, Tšaikovski kuues ja viies...

Rõdul istusid küll „kodanlikumad“ inimesed, kes mingi klaasi taga sümfooniat kuulasid, aga isegi nemad ja kelnerid olid muusika ajal kuss ja vait, et ükski pianissimo ei saaks rikutud. Või kui seda juhtus, siis ütles „Postimees“ neile järgmisel päeval nende kultuuripuudumise ära... See „õige“ muusikainimene istus all, õigemini ees, kõrval valgel pingil ja kui juhtuski hilinemist, ei hakanud ta ometi mängu ajal trügima.
Teosest