Karlova on ilus linnajagu. Natuke uhkem kui Supilinn, aga ka mitte nii toretsev kui niinimetatud professorite linnajagu. Pärnad hakkavad varsti õide lööma ja päikesekiired langevad läbi tuulevaikuses liikumatult seisvate puulehtede, moodustades munakividest sillutisel valguse-varju kontraste. Tänaval kudrutavad tuvid ja ühel aknalaual peesitab hästitoidetud hiirekuningas. Rolandile tunduvad need kahekorruselised puumajad sarnastena, kõigil on eendiga trepikoda ja nikerdatud puukarniisidega aknad. Aga isa seletab, et nende maja on siiski kõikidest teistest erinev. Välisust ehib nimelt värviline klaasmosaiik, mille päike eriliselt helkima paneb.
Asukoht teoses
lk 62–63
