Haiged hinged. Tulin linnapargist allapoole...

Tulin linnapargist allapoole. Üle aiaplankude kummardusid sirelite ja ploomipuude ladvad, andsid alla vajuvale uulitsale pehmust ja värvi. Ja nende taga näitasid kõrgemad ja kaugemad puud, et igavate ühekordsete hoonete taga on avaraid aedu. Üks vint lõhkus oma tarmukat väljakutset kaugemal olevatele, kes vastasid.

See uulits ei ole kunagi elav. Ei ole temas kauplusi, ei sõideta siin palju, sest sõit mäkke üles munakivisillutisel vaevaks hobust kui ka sõitjaid. Ja kel ongi aega nagu minul ennelõunati jalutama minna.

Ja nõnda paistis kogu see uulits alla pühapäine ja vaikne, seda rohkem, et kaugel põikuulitsal veidi elavam liiklemine suurendaski sillutatud nõlvaku päikesepaistelist avarust, milles tumeda ja kohmaka laiguna seisis õllevanker, tugev hobune sabaga vehkides ees.
Teosest