Kohvijoomine ja kohviku loomine. Tuglas leiab, et...

Tuglas leiab, et eesti kirjanduses on hakanud valitsema „kõrtsi vaim, õllepoe maitse, voorimeeste söögimaja stiil”. Esteetiliselt ollakse surnud punktis ja selle üheks näiteks on Gailiti följetonid. Gailit vastab kirjutisega „Esteet kafeest”, kus ta avaldab kahetsust, et on Tuglasega „mitmed aastad kafees ühes lauas istunud”. Nüüd on Gailit kafeest lahkunud ja kiidab kõrtsi, milles kehastuvat vaba rahvalik loominguline alge, kafee seevastu on eluvõõraste ilutsejate paik. (Kafee ja kõrtsi vastandus toimib siin samamoodi nagu lillede ja sõnniku või šokolaadi ja karbonaadi vastandused tolleaegsetes kirjandusmanifestides.) Kuna mässav Gailit seisab vastu nooreestilikule esteetikale, siis on kafee-esteedi termini kasutamine historistlikult õige, sest on ju „Noor-Eesti” puhtalt kafee-aegne nähtus. Teised polemiseerijad ei tarvitsenud nii peent stiilitaju omada. „Noor-Eesti kaitseks võtab sõna näiteks Bernhard Linde, kes paneb kõik ühte patta. Tsiteerime pikemalt: „Kui nooreestlastele ette heidetakse, et nad elu ei tundnud, ja Euroopat ainult raamatutest, siis kõlab see etteheide pentsikult, vähemalt nende suust, kes näikse arvavat, et kogu elu koondub kõrtsidesse, kohvikutesse, pealegi veel Eesti kõrtsidesse ja kohvikutesse.” Tartus ei olevat Linde näinud ühtki noormeest, kes seisaks januneva pilguga raamatupoe akna all. „Küll aga nägin ma meie kirjanduslikku noorust hommiku vara kohvikusse minemas, kohvikus istumas, kohvikust ära minemas – kõrtsi, kõrtsist korporatsiooni, korporatsioonist kohvikusse, kohvikust korporatsiooni ehk kõrtsi. /---/ Ei ole sellepärast aluseta tõendus, et on tekkimas kõrtsi esteetika, mis kõiki ja kõike näeb läbi klaasi kohvi (pealegi halva kohvi.)”