Minu tee teatrisse. Kõik Tartu linna...

Kõik Tartu linna seltskonnakihid olid „Vanemuisesse“ kokku tulnud seda imet kuulama ja nägema, mis seal uues majas uue juhi all nüüd õige sünnib. Aga juba esimese tüki järel hõõgus saal pettumusest. Hakati kihelema ja köhima. Tagaseinast kostis kõva kõnekõmin ja kõige vaiksemal hingelisel momendil karjus toores mehehääl: „Sööge seda ja seda, kui te muidu rääkida ei jõua, nõnda et kuulda oleks.“

Juba avaldas end „Vanemuise“ kui teatrisaali akustiline defekt. /---/

Saal oli teatri seisukohalt äärmiselt vilets. Külm. Mõnel juhul ainult kuni 7 kraadi sooja. Sealt ei näinud midagi lavale, eriti tagapool, lameda põranda tõttu. Ka oli raske, mõnes kohas koguni võimatu kuulda halva akustika ja lahtiste toolide ragina pärast.

Mis see inimene siis teatrisse pidi otsima, kui seal ei näe ega kuule ja külmeta ka veel.
Teosest
lk 73–74