Nad pöörasid surnuaia väravast sisse. See oli nagu teine maailm, vaikne, mitte märkigi sellest, et käeulatuses kohiseb peatänav.
Elupuud olid pisut taevakastet saanud ja lõhnasid tänulikult. Palju-palju elupuid, surnute elu puud.
Asukoht teoses
lk 131