Vastamata kõne. Piimaköök asus peaaegu...

Piimaköök asus peaaegu raekoja taga kunagises Koidula majas; sinna oli terve kilomeeter minna läbi maani maha põlenud kvartalite; sõda oli just lõppenud, tänavad seisid inimtühjad, kõik olid tööl või koolis; harva kui mõni hobune liikus. Käisid jutud pätipoistest ja vene soldatitest; minul polnud hirmu: minu vasakul käel kõndis keegi tumedas tolmumantlis paljapäine mees (ma ei näinud teda, kuid teadsin, et ta on alati kohal, kui olen üksi kuhugi minemas), temaga ajasin kogu tee vanainimeste juttu; kui kedagi silmapiiril polnud, siis häälega kohe, muidu aga mõttekõnes; ta oli mõistev ja sõbralik ning eriliselt teravmeelne; tema hääleks olin mina ise.
/---/
Üks asi oli veel, mille pärast meelsasti linna (nii öeldi südalinna kohta) läksin – ma kogusin kommipabereid ja neid võis tänavalt leida; uurisin hoolega varemetele kasvanud maltsu ja nõgeseid; vaatasin läbi heinapuhmad pommitatud väravates; silmasin sirelihekialust Barclay platsis; oh mis vahvaid komme olid õnnelikud inimesed teed käies põske pistnud!
Teosest
lk 41–42