Ja siiski. Tosin aastat oli...

Tosin aastat oli Tähti seda teed lipanud, iga kivike jala all peaks tuttav olema, ent Tähti satuks kimbatusse, kui peaks oma teekonna üles joonistama. Täna mäletaks ta pakse lammaspilvi loodetaevas ja esimest punasekirjut vahtralehte kõrgel võras, veel mäletaks ehk apelsinikollase diiselbussi tossu ristteel ja hulkuva koera niisket pilku vorstipoe ukse taga. Niisiis oli ta märganud muutuvaid asju, aga seisvates pole ta kindel, ta ei võiks vanduda, mis järjekorras lösutavad need salatirohelised, lihapunased ja mädamunahallid majalobudikud kahte kätt.
Teosest