Mesilased. Ta keeras Laialt...

Ta keeras Laialt tänavalt ära, kõndis hommikuses hämaruses peaaegu akadeemia ukseni ja jäi siis seisma. Siin oli veidi rohkem avarust ja õhk paistis kuidagi selgem. Ta naeratas endamisi, ajas pea kuklasse ning silmitses kiriku uhket plekiga kaetud torni. Sellisena eristus see oma pruunikasrohelise tooniga vägagi teistest majadest, millest enamikul oli vaid hallidest laastudest löödud katus./---/
Ta küünitas kõrgemale vaadata – tömbi torni otsa seatud kukk peaaegu puudutas madalaid pilvi, sealt lendas talle puhangutena näkku torkivalt peenike vihm ning ta kissitas silmi.
Teosest
lk 72