Slummidiplomaadid. Erinevalt levinud arvamusest...

Erinevalt levinud arvamusest toimus peamine mõttetegevus Tartus sel ajal „Püssirohukeldris“, mitte ülikoolis. Nii vähemalt arvasid need, kes seal istusid. „Püssirohukelder“ oli kultuurikeskus, kuhu kogunes Tartu loomeeliit igapäevast napsu võtma. Sealt sai maailm alguse ja seal kõik ka lõppes.
/---/
Baari sisse saamiseks tuli oodata üle kuristiku viival sillal suure puust ukse taga, kuni keegi baarist väljus ja uksehoidja sama palju inimesi sisse lasi. Vahel tuli oodata mitu tundi. Aga sisse saada oli vaja ja see tasus end kuhjaga ära. Sees sai süüa mõnusaid konjakitorukesi, luristada läbi kõrre šampanjat „Vana Tallinaga“, arutada pungi, kunsti ja muusika minevikku, olemust ja tulevikku ning mis kõige tähtsam – kohtuda Tallinna inimestega!
/---/
Vahel käisid „Püssirohukeldris“ ka Tallinna punkarid. Need olid tähtsad päevad, lausa nagu laulupidu. Kui Tartu peal levis jutt, et linnas on nähtud Tallinna inimesi, seati samm kohe „Püssirohukeldrisse“. Ei tohtinud maha magada uut informatsiooni, puhast õhku, uusi tuuli, vaimset lendu, vabadust ja ilu, mida tallinlased Tartusse jaokaupa vaadata tõid.
/---/
Tartu aga tiirles ümber Päikese sisemises rahus ja välises peetuses, või vastupidi. Ja „Püssirohukelder“ koos temaga.
Teosest
lk 52–53