Hirmus aeg oli kätte jõudnud. „Rebased“ ja „majad“ olivad Tartu tolmu jalgade päält maha põrutanud ja oma teed läinud. Terve Tartu nähti nagu surnud olevat. Raha eestgi ei saanud üliõpilasi näha. Kelm päike viskas ühte lugu leili juurde ja rõõmustas oma vallatuse üle, et ta üliõpilased põgenema ajanud. Voorimeestel voolasivad armastuse pärast üliõpilaste vasta suured pisarad silmist ja tungisivad läbi viie vaiba, läbi kuue kuue, läbi seitsme särgi, aga sellegi pärast ei tulnud kedagi ega pannud nende nutmisest roostetama läinud rattaid liikele.
Asukoht teoses
