Käisime ülikooli ajaloomuuseumis. Kes on ajaloomuuseumis käinud, see mäletab viienda korruse kahte vastasseintes asuvat ust, mõlemas väike nelja ruuduga aken. Ühest aknast sisse vaadates näeb nõia tuba ja teisest arsti lahkamisruumi, laual laipa – üsna noor mees – ja põrandal koera, kes veab soolikaid hambus. Kui vaatasin viienda korruse avatud aknast välja toomkiriku varemetes osale, haaras mind järsku surmahirm; alkeemik istus minu poole seljaga, pikad juuksed ulatumas poolde selga. Kõige rohkem kümne ruutmeetri suuruses urkas oli hämar, sinna mahtus pikk laud ning väike tahmunud pliit soemüüriga ning ka mingisugune üpris kitsas magamisase.
Asukoht teoses
lk 238
