Erinev linn. Näen südasuvist maastikku...

Näen südasuvist maastikku, kaugusse kaduvat teerada ja Kreeka stiilis väravavahimaja. Tänava lõpp on kõle, täis lagunevaid sõjaväest mahajäänud hooneid. Asjad, mida tavaliselt silmaga ei näe, ongi kõige reaalsem reaalsus, igatpidi kombatav ja nähtav – kuidas tuul liigub läbi katkiste akende; aeg voolab ega ole kahtlemata seisma jäänud, vaid liigub ainult veidi teistmoodi kui mujal, olles kiirem, vaadeldavam. Inimesi ju ei ole, võib tekkida hoopis põgus, käsitamatu hirm – sest kui seal, nendes varemetes, keegi on, siis ei tee ta häält ilmaasjata ega näita ennast juhuslikult, vaid tal on midagi tarvis. On väga häid kohti ja on väga õudseid kohti ning vahel asetsevad need peaaegu kõrvuti. Sinna, kus sa ennast mugavalt ei tunne, on arvatavasti palju surnuid maetud. Surnuaedadest räägitakse kui halva, seisva energiaga paikadest. Mahajäetud Raadi lennuväljal on vastuoksa midagi äärmiselt dünaamilist. See koht on täis otsekui peegleid, mis näitavad vahel minevikku, vahel tulevikku. Hulkusime seal ja pöördusime enne pimenemist linna tagasi. Pildistasin tee kõrvale jäävaid tühje elamurajoone. Need ei erinenud oluliselt inimasustatud, kiirelt getostuvast linnajaost, kus elas C. B.

Teosest
lk 330–331