Sarmikas mõtleja. Koos päikesega tuli...

Koos päikesega tuli udu. Koiduvalguses, pehmes hämaruses joonistunud linn uppus äkki valge-punasesse auru, mis kerkis jõelt ja voolas ülesmäge, nagu tahaks uputada ka Toome. Raekoja kell lõi tühjale linnale neli.

Viis tundi, mõtles mees ja tõmbas mantlihõlmad koomale. Jahe oli, päike ei andnud veel sooja, ta ainult lõõmas ohupunaselt ja joonistas Toomeoru puudele silla ning sillal seisva mehe kontuuri. Tänavad teisel pool mäekumerust olid veel varjus. Just sinna varjuküljele peab ta minema, kuigi siis on juba soojust ja inimesi.
Teosest
lk 190–191