Leegitsev täiskuu. Mis te haugute...

„Mis te haugute, kuradid,” pomisesin kodu poole lonkides rahutult. Jalad külmetasid, sokid olid märjad. Otsekui meelega oli just siin, nendes nõukogude arhitektuuri viimastes pärlites, mõttetute betoonornamentidega eratondilossides, mille ehitus hääbus üleöö pea terveks dekaadiks, kui paar riigidokumenti järsku kraanid kinni keerasid – just siin elas terve armee koeri, alates nuustikulaadsetest krantsidest ja kollidest ning lõpetades läikivsiledate dobermannide ja bokseritega. Nüüd pöörasid nad üheskoos mulle tähelepanu, andes häiresignaali otsekui teatepulka aiast aeda edasi ja üritades suurest entusiasmist üle tarade hüpata, nii et bussipeatuses millegi üle elavalt vaidlevad elviirad ja aliided korraga vakatasid.
Asukoht teoses