Ja jõuda Tartusse, maa rohelisesse keskpunkti – vana Eesti asundus alates 1500 pKr, millest 1224. aastal sai osa Lääne-Euroopa kristlikust saatusest, seda Mõõgavendade ordu rüütlite käe läbi, alahinnatud poliitilis-militaarse sündmuse nagu „Põhjamaade ristiretked„ läbi.
Avastada, et selle tundmatu keskuse ülikool, mis asutati Rootsi kuninga Gustav Adolf II poolt, tähistab mõni päev peale sinu saabumist oma 375 aasta pikkuse ajaloo aastapäeva.
/---/
Seal, Tartus, ei soikunud vaimsus ka siis, kui 1920. aastal intellektuaalide ja linna enese rahvuslike liikumiste toel saavutatud iseseisvus 1944. aastal omavoliliselt tühistati, kui Nõukogude Liit pärast Eesti anastamist selle taasannekteeris, otsekui kahekümne aasta taguseid ametlikke leppeid poleks eales olemaski olnud, ilma et selline omavoliline, vaikne võimujagamine oleks pealesõjaaegsetel kohtuprotsessidel äratanud vähimatki pahameelt või huvi.
/---/
Tartus hingatakse elu.
Hingatakse sisse ühe uhke ja enese identiteedist, omaenese rollist ajaloos ja Euroopa arengus minevikus ja olevikus, täielikult teadliku rahva energiat.
/---/
Tartus hingad endasse selle reserveeritud ja pealtnäha kinnise rahva identiteeti, mis see-eest on tulvil piiritut vaimutugevust, soojust ja soovi näidata, mida see tähendab, kes teeb seda talle omase vastuvõtlikkuse ja lahkuse, täpsuse ja efektiivsusega, mida ta on omaenese haldamisel saavutanud.
Tartu on linn, kus viiendik elanikkonnast koosneb üliõpilastest, mis loob maagilise, noore ja eesmärgikindla õhustiku, taustaks kesklinna arhitektuur ja Toomemägi, iidse gooti katedraaliga küngas. Seal, kus kolmesaja aasta vanuse kellatorniga raekoja ees seisab kuju – purskkaev – mis kujutab kaht armunut igaveses suudluses vihmavarju all, koos jäädvustatud üliõpilast.
/---/
Tartus täitub süda suvelõpu taeva loojangute värvist ja seal kõlavad sulle vastu selle laulu hääled, mida vähemalt kord elus tasub kuulata. Nägemiseni ja kohtume varsti, nägemiseni, järgmise korrani.
Asukoht teoses
