Kaine peaga (ja ka vähe vintis olles) aga oli kirjanik alati viisakas ja abivalmis. Kui 1951. a. otsisin peavarju, oli Luts kohe valmis aitama, vähemalt nõuga. Kuid praktilistes asjades juhatas ta ikka oma abikaasa poole.
Viimast korda – aga kes võis arvata, et see oli viimane! – kohtasin Lutsu Riia maantee ja Kesk-Kaare nurgal asuvas kioskis. Tol ajal olid säärasedki asutused täis alkoholi ja Lutsul oli harjumuseks seal iga päev oma klaasike võtta (rohkem müüjatar talle nähtavasti ei andnudki).
Asukoht teoses
lk 249
